Musta Leegioni kurjad lilled

Moevöt'ist tahtsin juba ammu kirjutada. Vahepeal aga leidsin ühe väga sarnase tegija veel, mis tähendab, et selles peatükis siis nö. kaks ühe hinnaga.

Niisiis, Moevöt (õieti on e tähe peal ka täpid, aga ma ei viitsinud seda tähemärki otsima hakata) ja Amaka Hahina. Mõlemad Prantsusmaalt ja mõlemad nüüdseks muusikalise tegevuse lõpetanud. Kumbki neist ei teinud otseselt blackmetalit, küll aga on nad tihedalt skenega seotud. Enamasti on neid liigitatud kui black ambient artiste, kuid minu jaoks on see eksitav, sest tekivad paralleelid sünge elektroonilise muusikaga a'la Brighter Death Now või Lustmord, mis on aga täiesti vale lähtepunkt. Midagi elektroonilist selles tähenduses Moevöt'i ja Amaka hahina muusikast ei leia. Elektroonikal, st. helimanipulatsioonil on siin oma kindel koht küll, aga see on niisugune elektroonika nagu vanal space age ajastul. Näiteks Ruth White'i salapärane 1969ndast aastast pärinev plaat "Flowers of evil" on sobivaim võrdlus, mis mul hetkel pähe tuleb. Muidugi on see juhuslik kokkusattumus (kuid atmosfäär on tõesti hämmastavalt ühine), mis on rajatud põhiliselt mõlemi väga lo-fi saundidele, mis on iseloomulikud nii blackmetali kui ka autsaiderliku space age'i puhul.

Moevöti põhiliige Vordb Dreagvor Uezeerb osales ligi kümnes prantsuse blackmetal bändis, mis kuulusid sealsesse BM koolkonda Les Legiones Noires. Ühegi ametliku plaadini ta ei jõudnudki - tema looming on originaalis saadaval vaid mõnesajalises tiraazhis demokassettide kujul, mida ilmus ajavahemikul 1993-1995 kaksteist tükki. Space age'i mainides tahtsin öelda, et kõlaliselt on Moevöt midagi üpris unikaalset. Veel seoseid - Prantsuse shansooni traditsioon. "The coma tapes" demo, mis koosneb paarikümnest u. pooleminutisest fragmendist, on nagu ehtne keskaja trubaduuriballaad. Ähmane side on ka varajase Catherine Ribeiro hämara ja metsiku folgitõlgendusega. "Voekreb" demol on jällegi teistsugune Derek Bailey "Ballaadide" stiilis atonaalne juhusliku pillinäppimise moodi lähenemine. Need ootamatud seosed panevad fantaasia tööle ja loovad täiesti uskumatult võimsa atmosfääri. Ma ei suudagi ette kujutada kuidas oleks võimalik veel usutavamalt niisugust õudusromantikat edastada. Filmidest meenuvad arhetüüpsed traagilise saatusega ja kogu maailmaga pahuksis monstrumid, nagu Frankensteini koll ja Dracula. Kunstis ehk Vrubeli deemonid. Eks temaatika on nagu ikka tuttav okultism, aga samas on siin vabalt ruumi igasugusele tõlgendusele. Habras ja üliemotsionaalne kõla mõjub kuidagi ehmatavalt intiimselt - mingi kõhedust tekitav ettekujutus ebamaisest agooniast ja õnnetusest.

Moevöti ja Amaka Hahina põhiline erinevus on ainult selles, et esimese helimaastik on palju mitmekülgsem. Kuigi enamasti ainult ühte korraga, kasutab Moevöt igasuguseid erinevaid pille. On akustilist kitarri ja klaverit, tshello ja mingi vana tuhmikõlaline süntesaator või orel. Osad palad on isegi ainult vokaalile seatud. Amaka Hahinal on ainult üks vana orel, kuid see eest on rohkem tähelepanu pidevalt kostvatel tontlikel häälitsustel. Ja midagi on tema muusikas rohkem rituaalset - see võiks olla National Geographicu fieldrecording keskaja nõiasabatilt.

Amaka Hahina, kes levitas selle sajandi alguses samuti demosid, jõudis 2002 aastal siiski ühe ametliku kauamängiva ka avaldada. Nimeks "Aheah Saergathan!"

Aah, alles nüüd tuli meelde! Ämbientil ja blackmetalil on ju juba tükk aega ühiseid tegijaid. Olen kuulnud et Ameerika bändi Absu vist enamustel liikmetel on mingi oma rituaalse ämbiendi (või no ütleme otse - new age'i) projekt ja kõige kohutavam on see infantiilsus, mida Mortiis kunagi tegi. Õnnetuks teeb, kui sellised asjad ja Moevöt ühte patta satuvad. Viimane vääriks kui juba, siis pigem kammermuusika alla liigitamist.

Moevöt @ MySpace

http://mp3-madness.us/amaka-hahina/art7285/

Agathothodion "Traum von gott" 2006 (USA)

Ja hakkab pihta-

Tagasihoidlikud entusiastid, kes madalat profiili hoides, kuid südamega oma asja ajavad on ju üldiselt sümpaatsed. Gud Er Sannhet Records (GES) on siinkohal ehe näide. Koduleht tunnistab häbenemata, et levitatavad plaadid on cd-r'id, paljundatud ühevärviliste ümbristega, õhukestes karpides (väiksemad postikulud) ja tiraazhid ulatuvad keskmiselt mõnekümneni.

GES'i alla kuulub hetkel kümmekond bändi, mis esindavad kõik äärmuslikku kristlikku metalit. Seega ei ole ühemehebänd Agathothodion mitte blackmetal, vaid unblackmetal. Mõnele võib ehk tunduda naeruväärne, kuid selline stiilinimetus on tõepoolest kasutusel. Kristlik metal pole ju midagi uut ja tuntuima kristliku blackmetali plaadi ilmumisest on ka juba üle kümne aasta möödas. Selle sama plaadi, ehk siis Horde "Hellig usvart"i (tõlkes "Holy unblack") järgi ka stiili nimi. Ja üldse - kuigi esmapilgul absurdne, pole siin tegelikult midagi loomuvastast. Kes veel pole endale selgeks teinud, siis peaks teadma et blackmetal (nagu ka grind, brutal death, power electronica jne.) on osa transgression art'ist, mille alus pole loomulikult mitte satanism ega nihilism, vaid teatud esteetika ja moraali piiride ületamine ja seeläbi meelte värskendamine.

Agathothodioni muusika on see, mida mina nimetan shoegaze blackmetaliks (ka Velvet Cacoon ja Striborg näiteks). Paljud shoegaze'i tunnused saab siia igaljuhul ilma pikemalt mõtlemata üle kanda. Taotluslik monotoonsus, pikad (antud juhul isegi üle veerandtunnised) lood, kus vähe erinevaid noote, mida seevastu kompenseerivad massiivsed kitarriefektid, eelkõige kaja ja feedback. Tahaplaanile lükatud või mõnel muul moel introvertsust väljendav vokaal...Vokaal kusjuures on Agathothodionil huvitav. Blacki ja deathi häältega on ju nii, et kuna nad ei vasta tavapärastele inimhääle võimetele, siis eelkõige käib mäng hääletämbri ümber. Agathothodioni häälitsemine on mõnevõrra erinev, sest kraaksumise asemel siin pigem ulutakse. Ja kui näiteks varese kraaksumises on raske mingit konkreetset helikõrgust tabada, siis ulguvate loomahäälte puhul see nii pole. Ja nagu loomade või shoegaze bändide puhul ikka - midagi keerulist siin ei toimu. Kõik käib vaid mõne noodi piires aga see eest väga emotsionaalselt. Monotoonses mõttes emotsionaalselt. Külmetab seal lumehanges üks äärmiselt masendunud halvavas tegevusetuses vaevlev koll ja lihtsalt ulub. Täitsa shokiseisundis noh, kus ei saa enam arugi et valus või paha oleks. Olen mõned korrad kodus oma eluvõõrast kassi kiusanud nii, et ajan ta trepikotta ja panen siis kiiresti ukse kinni. Siis ta ulub ka niimoodi. Selline vokaal on Agathothodionil.

Erinevalt enamusest metali plaatidest olen võimeline Agathothodioni "Traum von gott"i kuulama kas või mitu korda järjest. vabalt näiteks koduste toimetuste taustaks. Asi mida siin pole on see kuulaja energiat sööv ...hmm, ma ei teagi mis täpselt, aga ütleme samasugune toores ennastunustav pealetükkivus nagu näiteks John Watersi filmitegelastel. Atraktiivsed friigid küll, aga kaua ei suuda nende provotseerivat karglemist taluda. Teiseks - kuigi on tegu depressiivse muusikaga, siis siin on masendusel hoopis teine varjund. Kuidagi argine ja arusaadav. Ei ole lääget piinlikku ilutsemist/koletsemist, mingit kahtlast eksirännakut folgi või Heiki Mätliku teemade otsingul ka pole. Album on väga pikk, kuid üldsegi mitte vaheldusrikas, mis on siin puhas voorus. Kitarrikäigud on just sellised, et ei hakka liigse meeldejäävusega kummitama. Muusika lihtsalt kulgeb ühtlases tempos ja viib mõne aja mõõdudes transsi.

Seda veel, et lausa karjuvalt kole ja oskamatu kujundustöö on bändil (aga ma pole kindel kas see ongi halb asi, kui ta tegelikult ju ainult rõhutab autsaiderlikku olemust). Plaadiümbrisel on mingi arusaamatu mustvalge udune foto - kuskilt pimedast põõsast sirutub käsi välja (iseenesest leidlik kujund ju), aga see foto on pööratud negatiivi (et palju valget oleks)!!! Ja pooleldi üle selle heleda säbru sirutub kõige väärakam logo väärakate metalbändilogode arhiivis. Loetamatud logod on ekstreemses metalmuusikas ju vana nali aga vähemalt saab seda võtta kui mingit okseplärakate ja harakapesade salakeelt.

Agathothodion - Myspace
God bless you!

Uus algus

Vahepeal on postitustega üle aastane paus olnud (imestan isegi, et tahan nüüd uuesti jätkata. Eks näis kui kauaks). Sattusin lihtsalt hiljuti jälle sobivale lainele. Teema endiselt sama - outsider black metal, aga nüüd nagu näha eesti keeles. Ja mp-3sid, mida ma varem sain ainult nädalaks ajaks üles riputada enam ei ole. Ei viitsi sellega tegeleda.